Mõni päev enne reisi ...
23. oktoobril stardime koos 4 õpilasega Itaaliasse Modena linna. Modena asub Põhja-Itaalias. Selleks, et linna jõuda, tuleb Milanost sõita rongiga poolteist tundi lõuna poole.
Oma töövarjutamise teeme sellises koolis nagu Istituto comprensivo "San Giovanni Bosco" Campogalliano. Lähemalt sellest koolist kirjutame siis, kui oleme kohale jõudnud ning kõike oma silmaga näinud.
Nüüd aga lähemalt Itaalia koolisüsteemist.
Itaalias on haridus kõigile elanikele olenemata nende rahvusest või kodakondsusest tasuta. Klassi suurus oleneb piirkonnast, kuid keskmiselt on klassis 19-20 õpilast. Loomulikult on olemas ka erakoolid, kus tuleb maksta õppemakstu. Koolikohustus on kõigil noortel vanuses 6-16 eluaastat. Kokku tuleb koolis käia seega 10 aastat. Haridussüsteem jaguneb viieks:
Koolipäev algab enamasti kell 8.00. Olenevalt kooliastmest on päevas keskmiselt 5-8 tundi. Itaalia koolides kasutatakse 10-pallist hindamissüsteemi, seejuures madalaim positiivne hinne on 6:
SUUREPÄRANE 9,0 – 10 (ottimo),
VÄLJAPAISTEV 8,0 – 8,9 (distinto),
HEA 7,0 – 7,9 (buono),
PIISAV 6,0 – 6,9 (sufficiente).
Kaasavat haridust on Itaalias praktiseeritud juba alates 1970. aastatest, kui tavakooli klassides said õppima hakata erinevate erivajadustega lapsed. Vajadusel töötavad põhiõpetaja kõrval ka abiõpetajad.
Allikad:
https://harno.ee/sites/default/files/documents/202103/ITAALIA%20hariduss%C3%BCsteem.pdf
https://link.springer.com/article/10.1007/s11125-020-09509-7
https://www.scholarsource.org/italy/education/113
Oma töövarjutamise teeme sellises koolis nagu Istituto comprensivo "San Giovanni Bosco" Campogalliano. Lähemalt sellest koolist kirjutame siis, kui oleme kohale jõudnud ning kõike oma silmaga näinud.
Nüüd aga lähemalt Itaalia koolisüsteemist.
Itaalias on haridus kõigile elanikele olenemata nende rahvusest või kodakondsusest tasuta. Klassi suurus oleneb piirkonnast, kuid keskmiselt on klassis 19-20 õpilast. Loomulikult on olemas ka erakoolid, kus tuleb maksta õppemakstu. Koolikohustus on kõigil noortel vanuses 6-16 eluaastat. Kokku tuleb koolis käia seega 10 aastat. Haridussüsteem jaguneb viieks:
- lasteaed (scuola dell'infanzia),
- algkool (scuola primaria või scuola elementare) ehk 1.-5. klass,
- alamastme keskkool (scuola secondaria di primo grado) ehk 6.-8. klass,
- ülaastme keskkool: üld- ja kutsekeskkoolid (scuola secondaria di secondo grado) ehk 9.-13. klass,
- ülikool (università).
Koolipäev algab enamasti kell 8.00. Olenevalt kooliastmest on päevas keskmiselt 5-8 tundi. Itaalia koolides kasutatakse 10-pallist hindamissüsteemi, seejuures madalaim positiivne hinne on 6:
SUUREPÄRANE 9,0 – 10 (ottimo),
VÄLJAPAISTEV 8,0 – 8,9 (distinto),
HEA 7,0 – 7,9 (buono),
PIISAV 6,0 – 6,9 (sufficiente).
Kaasavat haridust on Itaalias praktiseeritud juba alates 1970. aastatest, kui tavakooli klassides said õppima hakata erinevate erivajadustega lapsed. Vajadusel töötavad põhiõpetaja kõrval ka abiõpetajad.
Allikad:
https://harno.ee/sites/default/files/documents/202103/ITAALIA%20hariduss%C3%BCsteem.pdf
https://link.springer.com/article/10.1007/s11125-020-09509-7
https://www.scholarsource.org/italy/education/113
23. oktoober
Igas algus on raske, eriti kui alustada tuleb juba kell 3 öösel, et jõuda õigeks ajaks lennuki peale. Pimedus. Külmus. Uni.
Aga juba siis, kui kell 8 hommikul lennujaamas hommikusööki sõime hakkasid vaikselt ununema kõik eelnimetatud hädad ning põue puges mõnus reisiärevus.
Lennuki peale oli küll kirjutatud Malta, aga lõpuks maandusime siiski Milano lennujaamas, nii nagu plaanitud.
Tahtsime Milanos näha maailmakuulsat imeilusat ja ülisuurt katedraali, aga tühi kõht sai seekord võitu ning katedraali asemel leidsime end hoopis Meatballsi kohvikust, kus tegime tutvust Itaalia köögiga.
Seejärel ootas rongireis Milanost Modenasse. Natuke vürtsi lisas asjaolu, et rongi perrooni numbri saime teada 5 minutit enne väljumist ning selgus, et meie vagun oli 11st kõige kaugemal ning rong oli väga-väga pikk. Korraks tekkis mõte, et kas me ikka saame rongi peale, kuid õnneks läks kõik hästi.
Modenasse jõudsime umbes kell 20. Meile tulid vastu direktor, õppealajuhataja ja kehalise kasvatuse õpetaja, kes viisid meid oma autodega meie järgneva 2 nädala ööbimiskohta.
Seljataha jäi pikk ja elamusterohke päev, nii et öösel oli uni eriti magus.
Aga juba siis, kui kell 8 hommikul lennujaamas hommikusööki sõime hakkasid vaikselt ununema kõik eelnimetatud hädad ning põue puges mõnus reisiärevus.
Lennuki peale oli küll kirjutatud Malta, aga lõpuks maandusime siiski Milano lennujaamas, nii nagu plaanitud.
Tahtsime Milanos näha maailmakuulsat imeilusat ja ülisuurt katedraali, aga tühi kõht sai seekord võitu ning katedraali asemel leidsime end hoopis Meatballsi kohvikust, kus tegime tutvust Itaalia köögiga.
Seejärel ootas rongireis Milanost Modenasse. Natuke vürtsi lisas asjaolu, et rongi perrooni numbri saime teada 5 minutit enne väljumist ning selgus, et meie vagun oli 11st kõige kaugemal ning rong oli väga-väga pikk. Korraks tekkis mõte, et kas me ikka saame rongi peale, kuid õnneks läks kõik hästi.
Modenasse jõudsime umbes kell 20. Meile tulid vastu direktor, õppealajuhataja ja kehalise kasvatuse õpetaja, kes viisid meid oma autodega meie järgneva 2 nädala ööbimiskohta.
Seljataha jäi pikk ja elamusterohke päev, nii et öösel oli uni eriti magus.
Esmaspäev, 24. oktoober
Kuna ees oli ootamas pikk ja töine päev, alustasime korraliku ja mitmekesise hommikusöögiga. Seejärel suundusime 8 km kaugusel asuvasse Campogalliano „väiksesse“ 9000 elanikuga linnakesse, kus meid võttis vastu kohalik linnapea. Ta pidas kõne ning saime teada, et selles linnavalitsuse juures käib koos ka õpilastest koosnev nõuandev „volikogu“. Noori puudutavad otsused arutatakse nende õpilastega läbi.
Pärast südamlikku vastuvõttu linnavalitsuses jalutasime koos direktoriga kooli. Algas meie jaoks esimene tund – meie õpilased valmistasid koos Itaalia õpilastega legodest roboteid. Meie vaatlesime tundi ning seejärel tegi direktor David Toro meile tuvumisringkäigu oma koolis. Koolil on kaks hoonet – ühes õpivad 6-11aastased õpilased, teises majas on 11-14aastased õpilased. Kokku on umbes 700 õpilast.
Algklasside majas ringkäiku tehes sattusime sööklasse lõunasöögi ajal. Vestlesime köögitöötajaga ning saime teada, et koolis sööki ei valmistata. Toit on sisseostetud. Kohalik omavalitsus jälgib menüüsid, et toit oleks mitmekesine ja tervislik. Huvitav kohaliku omavalitsuse algatus on see, et iga 1. klassi laps saab endale joogipudeli, millega ta saab endale juua kaasa võtta. Sellest õppeaastast antakse 1. klassi lapsele ka toidukarp, millega ta saab lõunasöögi allesjäänud toidu (või puuvilja) kaasa võtta, et seda hiljem süüa. See aitab vähendada toidu raiskamist ning sellel on oluline kasvatuslik mõju.
Vestlesime direktoriga ka Itaalia ja Eesti haridussüsteemidest. Huvitav oli teada saada, et Itaalia lapsed käivad koolis 200 päeva aastas. Kokku teeb see umbes kuu aega rohkem kooliskäimist kui meie õpilastel. Vestlemise ajal liitusid lõunasöögi ajaks ka meie õpilased ning meile anti maitsta kohalikku toitu – gnocchit (frititud sai Parma singiga) ja erineva täidisega plaadikooke.
PS! Reisil on väga oluline see, kellega koos sa oled. Meil on tõeliselt vedanud, sest meie õpirändurid on kõik väga avatud, humoorikad, kokkuhoidvad. Rõõm on näha, et meie õpilased on nii kohanemisvõimelised, julged ja head suhtlejad. Oleme neid kahte päeva nautinud. Päriselt!
25. oktoober
Tänast päeva alustasime 1, 8 km pikkuse reipa jalutuskäiguga soojas Itaalia hommikus. Sihtkohaks oli Istituto di Istruzione superiore liceo e tecnico F. Corni (ehk siis reaalsuunaga gümnaasium, kus õpivad õpilased alates 14. eluaastast. Õppeaeg on 5 aastat.)
Meie õpilased osalesid koos Campogalliano õpilastega nelja õppetunni jooksul robootika töötoas. Labor oli äsja valminud ning selle valmimist rahastas kohalik ettevõte Ferrari. Vaatlesime, kuidas õpilased tutvusid robotkäe „hingeeluga“ ning seejärel tegid praktilisi ülesandeid. Neil tuli oma robotkäsi programmeerida, et see täidaks erinevaid ülesandeid. Töötoa tegevused olid hästi läbi mõeldud – teoreetiline ja praktiline tegevus vaheldusid, lisaks oli ka võistlusmomenti. Õpilastel tuli päeva jooksul täita erinevaid rolle (nt programmeerida kätt, liigutada, võtta aega, panna kirja tähelepanekuid jms). Õpetaja rääkis itaalia keeles, kuid praktilised tegevused aitasid ka meie õpilastel asjast aimu saada ning nad tulid oma ülesannetega hästi toime.
Robootikalabori külastamine on Campogalliano õpilaste jaoks üks võimalus tutvuda reaalgümnaasiumiga. See on aga vajalik, sest Campogalliano kooli viimase klassi õpilased peavad järgmisel aastal valima endale edasiõppimiseks humanitaarkallakuga gümnaasiumi, reaalkallakuga gümnaasiumi või kutsekooli vahel.
Pärast väikest puhkepausi hotellis otsustasime sel ilusal päikeselisel päeval jalutada kohalikku pitseeriasse ning teha tutvust kohaliku köögikunstiga. Kõht täis ja meel hea, asusime ette valmistama homset päeva. Nimelt ootab õpilasi homme ees ettekanne Eestist ja meie koolist.
Siis oli aeg juba niikaugel, et õpilased läksid Campogallianosse korvpallitrenni ja õpetajatele jäi paar tundi hingetõmbeaega.
Endiselt rõõmustame oma õpirändurite iseseisvuse ja tegutsemisinnu üle ning ootame põnevusega homset päeva!
Meie õpilased osalesid koos Campogalliano õpilastega nelja õppetunni jooksul robootika töötoas. Labor oli äsja valminud ning selle valmimist rahastas kohalik ettevõte Ferrari. Vaatlesime, kuidas õpilased tutvusid robotkäe „hingeeluga“ ning seejärel tegid praktilisi ülesandeid. Neil tuli oma robotkäsi programmeerida, et see täidaks erinevaid ülesandeid. Töötoa tegevused olid hästi läbi mõeldud – teoreetiline ja praktiline tegevus vaheldusid, lisaks oli ka võistlusmomenti. Õpilastel tuli päeva jooksul täita erinevaid rolle (nt programmeerida kätt, liigutada, võtta aega, panna kirja tähelepanekuid jms). Õpetaja rääkis itaalia keeles, kuid praktilised tegevused aitasid ka meie õpilastel asjast aimu saada ning nad tulid oma ülesannetega hästi toime.
Robootikalabori külastamine on Campogalliano õpilaste jaoks üks võimalus tutvuda reaalgümnaasiumiga. See on aga vajalik, sest Campogalliano kooli viimase klassi õpilased peavad järgmisel aastal valima endale edasiõppimiseks humanitaarkallakuga gümnaasiumi, reaalkallakuga gümnaasiumi või kutsekooli vahel.
Pärast väikest puhkepausi hotellis otsustasime sel ilusal päikeselisel päeval jalutada kohalikku pitseeriasse ning teha tutvust kohaliku köögikunstiga. Kõht täis ja meel hea, asusime ette valmistama homset päeva. Nimelt ootab õpilasi homme ees ettekanne Eestist ja meie koolist.
Siis oli aeg juba niikaugel, et õpilased läksid Campogallianosse korvpallitrenni ja õpetajatele jäi paar tundi hingetõmbeaega.
Endiselt rõõmustame oma õpirändurite iseseisvuse ja tegutsemisinnu üle ning ootame põnevusega homset päeva!
26. oktoober
Tänaseks hommikuks olime juba piisavalt kohalikud, et minna kooli iseseisvalt ühistranspordiga. Ja jõudsimegi kohale täitsa õigeks ajaks!
Meie õpilastel avanes lõpuks võimalus ette kanda oma kaua tehtud ja põhjalikult ettevalmistatud esitlust Eesti kohta õpilastele. Näha oli, et kuulajate huvi oli väga suur, kuid paraku julgust ja keeleoskust küsimuste esitamiseks nappis, sest tegu oli umbes 4. klassi õpilastega ning kokkupuudet inglise keelega oli neil veel vähe.
Vaheajal olime õues ning vesteldes õpetajaga saime teada, et nende koolis on telefonide kasutamine keelatud. Samuti tuli jutuks Covid-19 pandeemia ja selle mõjust nii õpilastele kui õpetajatele. Meiega võrreldes elasid nemad eriolukorra ajal väga rangetes tingimustes - kodunt välja minna ei võinud muul juhul kui ainult haiglasse, apteeki või toidupoodi. Lisaks tuli see käik ette registreerida.
Seejärel läksime kõik koos umbes 13-14aastaste õpilaste inglise keele tundi. Klass oli üsna elevil. Nende õpilaste ülesandeks oli teha ettekandeid Modena vaatamisväärsustest, kohalikust toidukultuurist ja autotööstusest (mille üle on nad väga uhked!). Esitlused valmisid grupitööna, iga grupp tutvustas ühte teemat. Õpilased olid põhjalikult valmistunud ning isegi riietusega nähti vaeva, et välja näha esinduslik ja viisakas. Kohalik õpetaja sõnul oli see midagi täiesti erakordset ning näitas kuivõrd õpilased ootasid kohtumist meiega. Saime põhjaliku ülevaate niiarhitektuurist, toidukultuurist kui ka erinevate automarkide "häälest".
Pärast Campogalliano õpilaste ettekandeid tutvustasid meie õpilased Tilsi kooli. Nad tegid seda väga hästi ning said ka õpetaja Tiziana käest kiita. Seejärel sattusid meie õpilased küsimuste „laviini alla“. Temperamentsed itaallased tahtsid teada (nagu ikka), milline on õpilaste lemmik jalgpalli võistkond. Samuti uuriti, mis on lemmik muusika, söök, jook. Küsiti ka, kes on vaba ja kes mitte 😊.
Oli väga elamuste rohke ja vahva tund, milles jagus ehedaid emotsioone, valjuhäälsust ja naeru. Vürtsi lisas meie õpilaste lemmikuks muutunud kehalise kasvatuse õpetaja Livio, kes tuli tunni alguses infot jagama, kuid jäi terveks tunniks. Ja kuna sellel mehel ideid jagub, siis tuli mõte, et võiks reedel teha ühise pikniku järve ääres. Loomulikult olime me sellega nõus!
Meie üllatuseks viidi meid pärast tundi juba tuttavasse suure lauaga ruumi ning peagi toodi lauale erinevaid Sitsiilia suupisteid. Enamik neist olid frititud täidisega küpsetised. (Üks nendest sarnanes lihapirukaga, ainult et täiteks oli hakkliha-tomatikaste). Magustoiduks olid rikota juustuga täidetud cannoli-d, mis olid väga-väga maitsvad!
Pärast väikest lõunapausi suundusid õpilased õpetaja Livioga liikumistundi. Meie aga läksime tutvust tegema eelkooliga (meie mõistes lasteaiaga). Lasteaed ja kool on siin üks asutus. Eelkoolis oli just parasjagu lõunasöögi aeg ning pisikesed itaallased sõid pühendunult pastat. Meie ringkäigu ajal olid kõik lapsed väga elevil ning lehvitasid meile.
Kui õpilased läksid Livio initsiatiivil mängima rannavõrkpalli, suundusime meie vanalinna, et nautida ilusal päikesepaistelisel päeval tõeliselt kaunist arhitektuuri ja väga mõnusat atmosfääri, mida õhkub igal linnatänaval.
Meie õpilastel avanes lõpuks võimalus ette kanda oma kaua tehtud ja põhjalikult ettevalmistatud esitlust Eesti kohta õpilastele. Näha oli, et kuulajate huvi oli väga suur, kuid paraku julgust ja keeleoskust küsimuste esitamiseks nappis, sest tegu oli umbes 4. klassi õpilastega ning kokkupuudet inglise keelega oli neil veel vähe.
Vaheajal olime õues ning vesteldes õpetajaga saime teada, et nende koolis on telefonide kasutamine keelatud. Samuti tuli jutuks Covid-19 pandeemia ja selle mõjust nii õpilastele kui õpetajatele. Meiega võrreldes elasid nemad eriolukorra ajal väga rangetes tingimustes - kodunt välja minna ei võinud muul juhul kui ainult haiglasse, apteeki või toidupoodi. Lisaks tuli see käik ette registreerida.
Seejärel läksime kõik koos umbes 13-14aastaste õpilaste inglise keele tundi. Klass oli üsna elevil. Nende õpilaste ülesandeks oli teha ettekandeid Modena vaatamisväärsustest, kohalikust toidukultuurist ja autotööstusest (mille üle on nad väga uhked!). Esitlused valmisid grupitööna, iga grupp tutvustas ühte teemat. Õpilased olid põhjalikult valmistunud ning isegi riietusega nähti vaeva, et välja näha esinduslik ja viisakas. Kohalik õpetaja sõnul oli see midagi täiesti erakordset ning näitas kuivõrd õpilased ootasid kohtumist meiega. Saime põhjaliku ülevaate niiarhitektuurist, toidukultuurist kui ka erinevate automarkide "häälest".
Pärast Campogalliano õpilaste ettekandeid tutvustasid meie õpilased Tilsi kooli. Nad tegid seda väga hästi ning said ka õpetaja Tiziana käest kiita. Seejärel sattusid meie õpilased küsimuste „laviini alla“. Temperamentsed itaallased tahtsid teada (nagu ikka), milline on õpilaste lemmik jalgpalli võistkond. Samuti uuriti, mis on lemmik muusika, söök, jook. Küsiti ka, kes on vaba ja kes mitte 😊.
Oli väga elamuste rohke ja vahva tund, milles jagus ehedaid emotsioone, valjuhäälsust ja naeru. Vürtsi lisas meie õpilaste lemmikuks muutunud kehalise kasvatuse õpetaja Livio, kes tuli tunni alguses infot jagama, kuid jäi terveks tunniks. Ja kuna sellel mehel ideid jagub, siis tuli mõte, et võiks reedel teha ühise pikniku järve ääres. Loomulikult olime me sellega nõus!
Meie üllatuseks viidi meid pärast tundi juba tuttavasse suure lauaga ruumi ning peagi toodi lauale erinevaid Sitsiilia suupisteid. Enamik neist olid frititud täidisega küpsetised. (Üks nendest sarnanes lihapirukaga, ainult et täiteks oli hakkliha-tomatikaste). Magustoiduks olid rikota juustuga täidetud cannoli-d, mis olid väga-väga maitsvad!
Pärast väikest lõunapausi suundusid õpilased õpetaja Livioga liikumistundi. Meie aga läksime tutvust tegema eelkooliga (meie mõistes lasteaiaga). Lasteaed ja kool on siin üks asutus. Eelkoolis oli just parasjagu lõunasöögi aeg ning pisikesed itaallased sõid pühendunult pastat. Meie ringkäigu ajal olid kõik lapsed väga elevil ning lehvitasid meile.
Kui õpilased läksid Livio initsiatiivil mängima rannavõrkpalli, suundusime meie vanalinna, et nautida ilusal päikesepaistelisel päeval tõeliselt kaunist arhitektuuri ja väga mõnusat atmosfääri, mida õhkub igal linnatänaval.
27. oktoober
On olnud pikk ja elamusterohke päev.
Hommikut alustasime ringkäiguga mööda Campogalliano linnakest. Meile tehti ekskursioon, mille käigus tutvusime kohalike vaatamisväärsustega. Juba mitu päeva oleme mõelnud, miks on kooli ees alasti naise marmorkuju. Täna saime sellele küsimusele vastuse – tegu on sümboolse kujuga, kus mõtleva inimesena on kujutatud naist, mitte meest, nagu seda tavaliselt tehakse.
Käisime ka keskaegse linna väljakul Piazza Castellol, nägime kellatorni ning kirikut. Nende vaatamisväärsuste kohta on tehtud suurepärased ja südamlikud tutvustavad videod: marmorkuju video ja keskaegse platsi video. Seejärel suundusime Kaalumuuseumi (Museo della Bilancia). Kohalikud on selle muuseumi üle väga uhked ja on ka põhjust, sest see tund, mille seal kohaliku giidi saatel veetsime, oli väga põnev ja silmaringi avardav. Kaalude kollektsioonis olid esindatud kaalud erinevatest ajastustest, aga ka erineva funktsiooniga kaalud. Lõpuks said õpilased ka ise katsetada erinevatel ajastutel kasutusel olnud kaalusid. Põhjus, miks see muuseum on just Campogallianos, peitub selles, et Itaalia parimad kaalude valmistajad on juba ammustest aegadest pärit just sellest piirkonnast.
Pärast tutvumist Campogallianoga läksime toidukeemia tundi. Kuna kumbki meist ei olnud mõnda aega keemia tunnis käinud, siis oli äärmiselt põnev meelde tuletada atraktiivsete visuaalsete vahendite ning põnevate katsete abil toidu seedimise protsessi. Õpetajal oli hästi planeeritud tund, kus oli nii teoreetilist visuaalset materjali, näitlikke vahendeid kui ka katseid, mida sai teha väga lihtsate koduste vahenditega (vesi, äädikas, sooda, nõudepesuvahend).
Pärastlõunal ootas meid ees aga tagliatellede valmistamine külalislahke ja ääretult südamliku 80aastase signora Luciana juhendamisel. Keegi meist ei olnud varem ise pastat algusest lõpuni teinud. Signora Lucianat jälgides tundus kõik imelihtne – tainas tema kätes valmis sekunditega, sama kiiresti läksid tal ka muud tegevused. Kui aga meie asusime asja kallale, saime aru, et see on üsna keeruline ja füüsilist pingutust nõudev tegevus. Muudkui segasime ja segasime, muudkui rullisime ja rullisime, lõikasime, harutasime …. Aga lõpuks päädis raske ja põnev töö imemaitsva tulemusega: peagi saime süüa päris isetehtud pastat. See oli ääretult nauditav söömaaeg, vaatamata sellele, et ei olnud uhket restoranilauda ega kalleid portselannõusid. Pann sai tühjaks söödud ning tänusõnu meie kokandusõpetajale jagus. Nii mõnigi meist lubas seda kokanduskunsti saavutust ka kodus järele teha, sest tegelikult ei olnud protsess sugugi nii keeruline.
Kui tänasele päevale tagasi mõelda, siis võtaks asja kokku nii. Need inimesed, kellega meie siin kokku oleme saanud, on äärmiselt külalislahked, soojad ja pühendunud oma tegemistele. Olgu see siis energiline õpetaja Livio või väärikas ja armas signora Luciana, kes on aastakümneid igapäevaselt pastat teinud. Kellega me ka ei suhtleks, on kõik naerusuised, sõbralikud ning siirad.
Hommikut alustasime ringkäiguga mööda Campogalliano linnakest. Meile tehti ekskursioon, mille käigus tutvusime kohalike vaatamisväärsustega. Juba mitu päeva oleme mõelnud, miks on kooli ees alasti naise marmorkuju. Täna saime sellele küsimusele vastuse – tegu on sümboolse kujuga, kus mõtleva inimesena on kujutatud naist, mitte meest, nagu seda tavaliselt tehakse.
Käisime ka keskaegse linna väljakul Piazza Castellol, nägime kellatorni ning kirikut. Nende vaatamisväärsuste kohta on tehtud suurepärased ja südamlikud tutvustavad videod: marmorkuju video ja keskaegse platsi video. Seejärel suundusime Kaalumuuseumi (Museo della Bilancia). Kohalikud on selle muuseumi üle väga uhked ja on ka põhjust, sest see tund, mille seal kohaliku giidi saatel veetsime, oli väga põnev ja silmaringi avardav. Kaalude kollektsioonis olid esindatud kaalud erinevatest ajastustest, aga ka erineva funktsiooniga kaalud. Lõpuks said õpilased ka ise katsetada erinevatel ajastutel kasutusel olnud kaalusid. Põhjus, miks see muuseum on just Campogallianos, peitub selles, et Itaalia parimad kaalude valmistajad on juba ammustest aegadest pärit just sellest piirkonnast.
Pärast tutvumist Campogallianoga läksime toidukeemia tundi. Kuna kumbki meist ei olnud mõnda aega keemia tunnis käinud, siis oli äärmiselt põnev meelde tuletada atraktiivsete visuaalsete vahendite ning põnevate katsete abil toidu seedimise protsessi. Õpetajal oli hästi planeeritud tund, kus oli nii teoreetilist visuaalset materjali, näitlikke vahendeid kui ka katseid, mida sai teha väga lihtsate koduste vahenditega (vesi, äädikas, sooda, nõudepesuvahend).
Pärastlõunal ootas meid ees aga tagliatellede valmistamine külalislahke ja ääretult südamliku 80aastase signora Luciana juhendamisel. Keegi meist ei olnud varem ise pastat algusest lõpuni teinud. Signora Lucianat jälgides tundus kõik imelihtne – tainas tema kätes valmis sekunditega, sama kiiresti läksid tal ka muud tegevused. Kui aga meie asusime asja kallale, saime aru, et see on üsna keeruline ja füüsilist pingutust nõudev tegevus. Muudkui segasime ja segasime, muudkui rullisime ja rullisime, lõikasime, harutasime …. Aga lõpuks päädis raske ja põnev töö imemaitsva tulemusega: peagi saime süüa päris isetehtud pastat. See oli ääretult nauditav söömaaeg, vaatamata sellele, et ei olnud uhket restoranilauda ega kalleid portselannõusid. Pann sai tühjaks söödud ning tänusõnu meie kokandusõpetajale jagus. Nii mõnigi meist lubas seda kokanduskunsti saavutust ka kodus järele teha, sest tegelikult ei olnud protsess sugugi nii keeruline.
Kui tänasele päevale tagasi mõelda, siis võtaks asja kokku nii. Need inimesed, kellega meie siin kokku oleme saanud, on äärmiselt külalislahked, soojad ja pühendunud oma tegemistele. Olgu see siis energiline õpetaja Livio või väärikas ja armas signora Luciana, kes on aastakümneid igapäevaselt pastat teinud. Kellega me ka ei suhtleks, on kõik naerusuised, sõbralikud ning siirad.
28. oktoober
Täna tegime tutvust Carpi linnaga (u 70 tuhat elanikku). See asub Campogallianost u 12 km kaugusel ning sinna sõites kogesime ka õppekäiku Itaalia moodi. Bussi astudes märkasime, et istmed olid mitte kahekaupa nagu meil, vaid ühes reas olid istmed kolmekaupa. See aga tähendas, et istumiskohta oli oluliselt vähem ning oli tõeline väljakutse mahtuda kolmekesi kolme istme peale. Nentisime taas kord, et itaallased on vägagi temperamentsed inimesed, sest müratase bussis kasvas vahepeal nii suureks, et isegi bussijuht pidi sekkuma.
Carpis alustasime oma ringkäiku teatrist, mis on ehitatud 19. sajandil neoklassitsistlikus stiilis. Selles teatris tehti meile tunniajane ekskursioon, mille käigus tegime majaga põhjalikku tutvust. Käisime nii saalis, laval, lava all kui ka sõna otseses mõttes lae all. Selle teatri näol on tegemist ajastule omase klassikalise Itaalia teatriga, kus igale 19. sajandi jõukale Carpi perekonnale kuulus oma isiklik rõduloož. Üldmulje oli luksuslik ning imeilus.
Seejärel oli ekskursioon Castello dei Pios. See on olnud esialgu keskaegne kindlus, kuid hiljem muudetud renessansiaegseks paleeks. Igast palee ruumist õhkus euroopalikku kultuuri – seintele olid maalitud erinevad motiivid, mis kajastasid nii elu, surma, armastust kui usku. Iga sein oli kui kunstiteos omaette.
Campgallianosse tagasi tulles ootas meid ühine lõunasöök õpetaja Livio ja direktor Davidiga kohalikus restoranis. Aga kuna ilm on siin jätkuvalt imeilus, siis korraldas õpetaja Livio väikse väljasõidu jalgratastel kohalike järvede äärde.
Õpetajatena on hea meel näha, et meie õpilased on julged suhtlema oma eakaaslastega ning veedavad nendega koos aega ka väljaspool õppetegevust.
Nädal Itaalias on läinud uskumatult kiiresti. Sellesse on mahtunud palju huvitavaid kohtumisi, meeldivaid inimesi, kauneid paiku, uusi kogemusi, põnevaid maitseid ja vapustavalt head ilma.
PS! Kuuendal päeval õnnestus meil lõpuks näha ka ühte kurja itaallast 😊.
Carpis alustasime oma ringkäiku teatrist, mis on ehitatud 19. sajandil neoklassitsistlikus stiilis. Selles teatris tehti meile tunniajane ekskursioon, mille käigus tegime majaga põhjalikku tutvust. Käisime nii saalis, laval, lava all kui ka sõna otseses mõttes lae all. Selle teatri näol on tegemist ajastule omase klassikalise Itaalia teatriga, kus igale 19. sajandi jõukale Carpi perekonnale kuulus oma isiklik rõduloož. Üldmulje oli luksuslik ning imeilus.
Seejärel oli ekskursioon Castello dei Pios. See on olnud esialgu keskaegne kindlus, kuid hiljem muudetud renessansiaegseks paleeks. Igast palee ruumist õhkus euroopalikku kultuuri – seintele olid maalitud erinevad motiivid, mis kajastasid nii elu, surma, armastust kui usku. Iga sein oli kui kunstiteos omaette.
Campgallianosse tagasi tulles ootas meid ühine lõunasöök õpetaja Livio ja direktor Davidiga kohalikus restoranis. Aga kuna ilm on siin jätkuvalt imeilus, siis korraldas õpetaja Livio väikse väljasõidu jalgratastel kohalike järvede äärde.
Õpetajatena on hea meel näha, et meie õpilased on julged suhtlema oma eakaaslastega ning veedavad nendega koos aega ka väljaspool õppetegevust.
Nädal Itaalias on läinud uskumatult kiiresti. Sellesse on mahtunud palju huvitavaid kohtumisi, meeldivaid inimesi, kauneid paiku, uusi kogemusi, põnevaid maitseid ja vapustavalt head ilma.
PS! Kuuendal päeval õnnestus meil lõpuks näha ka ühte kurja itaallast 😊.
29.-30. oktoober
Nädalavahetuse päevad on möödunud kultuurselt.
Laupäeval külastasime maailmakuulsat Veneetsiat. Edasi-tagasi sõidu peale kulus küll umbes 6-7 tundi, kuid see tasus end ära. Kuna Itaalia rongiliiklus on päris hea, siis otsustasime pika reisi ette võtta, sest see Vahemere pärl on peaaegu kohustuslik koht, mida külastada, kui oled tulnud Itaaliasse.
Ilmaga vedas taaskord - nautisime päikest ja sooja. Kogu Veneetsia linn on nagu üks suur muuseum – iga tänav ja hoone on vaatamisväärsus omaette. Kui juba Veneetsias olla, tuleb ette võtta ka gondlisõit mööda kanaleid. Nii tegime ka meie ja see oli elamus omaette. Taas kord tõdesime, et see, mida näed pildil või ekraanil ei ole võrreldav eheda kogemusega.
Pärast gondlisõitu jalutasime mööda tänavaid ning imetlesime Veneetsia hooneid ning kanaleid. Kuigi tegelikult ei ole enam turismihooaeg, oli Veneetsias siiski tavapäratult palju rahvast.
Tagasi tulles saime ka väikese ehmatuse osaliseks, sest avastasime 10 minutit enne rongi väljumise aega, et sõit Bolognast Modenasse on tühistatud. Aga kiirreageerimine viis sihile – leidsime kohe uue rongi ning sõitsimegi õnnelikult „kodu“ poole.
Pühapäeval käisime Modena vanalinnas šokolaadifestivalil ning piilusime sisse ka Modena katedraali. Rohkem meil täna kultuuriplaane ei olnud, otsustasime võtta veidi "rahulikumalt", sest Mariliis pidi tegema ülikooli koduse töö ära, samal ajal korrastas Liina meie reisi „raamatupidamist“, sest kulud tuleb deklareerida ning oluline on pidevalt jälgida oma rahaliste ressursside seisu.
Eks seda köögipoolt õpirändega on ju ka omajagu. Meil on siiani olnud väga põnev ja vahva reis, kuid ühtki vilja ei saa korjata, kui saagi eest ei hoolitse. Selleks, et kõik sujuks plaanipäraselt, on vaja teha üsna palju eeltööd. Kuna oleme Itaalias mõlemad esimest korda, siis pidime väga põhjalikult endale selgeks tegema kogu transpordisüsteemi, et osata liikuda punktist A punkti B. Kuna enamasti liigume koos oma õpilastega, on oluline teada, mis kell kus olema peab ning kuidas tuleb pileteid soetada. See ei ole tegelikult sugugi lihtne. Tuleb ette olukordi, kus pileti ostmine osutub keeruliseks või tundub, et buss, mille peale plaanisime minna on näiteks ära sõitnud või ei tule. Täna juhtus nii, et sõitsime vales suunas. Aga siiani ei ole me nende pisiäparduste pärast meelt heitnud, säilitame rahu, kasutame huumorimeelt ning tegutseme plaan B järgi.
Et päevad oleksid võimalikult sisutihedad ja mitmekülgsed, valmistasime enne reisile tulekut päevade kaupa plaani. Kuid mitte alati ei lähe kõik plaanipäraselt, sest alles kohale jõudes tekkis n-ö tervikpilt ning saime aru, et osad plaanid on liiast ja teisalt jällegi tuleks midagi muuta. Seega on taolisel õpirändel olles väga oluline paindlikkus ja oskus kiiresti reageerida. Näiteks tutvusime vahvate Campogalliano õpetajatega, kellel on nädala jooksul tulnud mitmeid vahvaid ideid, mida koos teha (näiteks pasta valmistamine, rannavõrkpall, korvpallitrennid lastele jne). Loomulikult olime nõus eelnevalt tehtud plaane ümber mängima. Niisiis läks osa pühapäevast selle peale, et paika panna järgmise nädala tegevused ning lisada sinna need käigud, mis eelmisesse nädalasse enam ei mahtunud.
Kuigi ilm on ilus ja meie rännumeeste punt väga vahva, ei ole siinviibimine siiski puhkus, vaid töö. Meil on omad eesmärgid ja ülesanded, mis vajavad täitmist. Päevad on pikad, vahel õnnestub blogi sissekannet teha alles 9-10 ajal õhtul, sest enne lihtsalt ei ole aega. Välismaal olles on vastutus oma õpilaste ees kordades suurem kui Eestis õppekäigul olles. Meie õpilaste jaoks on nii pikalt kodunt äraolemine esmakordne ja see paneb meile peale veel n-ö ekstra vastutuse, sest oleme siin õpilaste jaoks mitte lihtsalt õpetajad, vaid ainsad täiskasvanud inimesed, kellele nad saavad toetuda ning kelle poole oma murede ja rõõmudega pöörduda.
Aga hea meel on hommikuti näha laste säravaid silmi ja rõõmsat ootust uue päeva ettevõtmiste ees. Järelikult oleme siiani ajanud õiget asja ning loodame, et ka järgmisel nädal tuleb meil töine, aga samas lõbus ja vahva.
Laupäeval külastasime maailmakuulsat Veneetsiat. Edasi-tagasi sõidu peale kulus küll umbes 6-7 tundi, kuid see tasus end ära. Kuna Itaalia rongiliiklus on päris hea, siis otsustasime pika reisi ette võtta, sest see Vahemere pärl on peaaegu kohustuslik koht, mida külastada, kui oled tulnud Itaaliasse.
Ilmaga vedas taaskord - nautisime päikest ja sooja. Kogu Veneetsia linn on nagu üks suur muuseum – iga tänav ja hoone on vaatamisväärsus omaette. Kui juba Veneetsias olla, tuleb ette võtta ka gondlisõit mööda kanaleid. Nii tegime ka meie ja see oli elamus omaette. Taas kord tõdesime, et see, mida näed pildil või ekraanil ei ole võrreldav eheda kogemusega.
Pärast gondlisõitu jalutasime mööda tänavaid ning imetlesime Veneetsia hooneid ning kanaleid. Kuigi tegelikult ei ole enam turismihooaeg, oli Veneetsias siiski tavapäratult palju rahvast.
Tagasi tulles saime ka väikese ehmatuse osaliseks, sest avastasime 10 minutit enne rongi väljumise aega, et sõit Bolognast Modenasse on tühistatud. Aga kiirreageerimine viis sihile – leidsime kohe uue rongi ning sõitsimegi õnnelikult „kodu“ poole.
Pühapäeval käisime Modena vanalinnas šokolaadifestivalil ning piilusime sisse ka Modena katedraali. Rohkem meil täna kultuuriplaane ei olnud, otsustasime võtta veidi "rahulikumalt", sest Mariliis pidi tegema ülikooli koduse töö ära, samal ajal korrastas Liina meie reisi „raamatupidamist“, sest kulud tuleb deklareerida ning oluline on pidevalt jälgida oma rahaliste ressursside seisu.
Eks seda köögipoolt õpirändega on ju ka omajagu. Meil on siiani olnud väga põnev ja vahva reis, kuid ühtki vilja ei saa korjata, kui saagi eest ei hoolitse. Selleks, et kõik sujuks plaanipäraselt, on vaja teha üsna palju eeltööd. Kuna oleme Itaalias mõlemad esimest korda, siis pidime väga põhjalikult endale selgeks tegema kogu transpordisüsteemi, et osata liikuda punktist A punkti B. Kuna enamasti liigume koos oma õpilastega, on oluline teada, mis kell kus olema peab ning kuidas tuleb pileteid soetada. See ei ole tegelikult sugugi lihtne. Tuleb ette olukordi, kus pileti ostmine osutub keeruliseks või tundub, et buss, mille peale plaanisime minna on näiteks ära sõitnud või ei tule. Täna juhtus nii, et sõitsime vales suunas. Aga siiani ei ole me nende pisiäparduste pärast meelt heitnud, säilitame rahu, kasutame huumorimeelt ning tegutseme plaan B järgi.
Et päevad oleksid võimalikult sisutihedad ja mitmekülgsed, valmistasime enne reisile tulekut päevade kaupa plaani. Kuid mitte alati ei lähe kõik plaanipäraselt, sest alles kohale jõudes tekkis n-ö tervikpilt ning saime aru, et osad plaanid on liiast ja teisalt jällegi tuleks midagi muuta. Seega on taolisel õpirändel olles väga oluline paindlikkus ja oskus kiiresti reageerida. Näiteks tutvusime vahvate Campogalliano õpetajatega, kellel on nädala jooksul tulnud mitmeid vahvaid ideid, mida koos teha (näiteks pasta valmistamine, rannavõrkpall, korvpallitrennid lastele jne). Loomulikult olime nõus eelnevalt tehtud plaane ümber mängima. Niisiis läks osa pühapäevast selle peale, et paika panna järgmise nädala tegevused ning lisada sinna need käigud, mis eelmisesse nädalasse enam ei mahtunud.
Kuigi ilm on ilus ja meie rännumeeste punt väga vahva, ei ole siinviibimine siiski puhkus, vaid töö. Meil on omad eesmärgid ja ülesanded, mis vajavad täitmist. Päevad on pikad, vahel õnnestub blogi sissekannet teha alles 9-10 ajal õhtul, sest enne lihtsalt ei ole aega. Välismaal olles on vastutus oma õpilaste ees kordades suurem kui Eestis õppekäigul olles. Meie õpilaste jaoks on nii pikalt kodunt äraolemine esmakordne ja see paneb meile peale veel n-ö ekstra vastutuse, sest oleme siin õpilaste jaoks mitte lihtsalt õpetajad, vaid ainsad täiskasvanud inimesed, kellele nad saavad toetuda ning kelle poole oma murede ja rõõmudega pöörduda.
Aga hea meel on hommikuti näha laste säravaid silmi ja rõõmsat ootust uue päeva ettevõtmiste ees. Järelikult oleme siiani ajanud õiget asja ning loodame, et ka järgmisel nädal tuleb meil töine, aga samas lõbus ja vahva.
31. oktoober
Meie õpirände teine nädal tõotab tulla väga õppekäikude rohke. Täna ootas meid Bologna, mis asub Modenast u 25 minuti pikkuse rongisõidu kaugusel.
Külastasime Bologna ajaloolist kesklinna ja saime osa toredast ringkäigust mööda linna vaatamisväärsusi. Sõna otseses mõttes oli tänase päeva tipuks (u 300 meetri kõrgusel) San Luca Madonna pühamu (basiilika kirik), mis on ehitatud 1765. aastal. Omaette elamuse pakkus teekond pühamu juurde. Mäkke sõitsime väikese punase „rongiga“.
Lisaks maitsesime Mortadellas Bologna piirkonnale iseloomulikku traditsioonilist toitu. Inglise keelde tõlgivad itaallased seda suupistet meatball'iks. Tegelikkuses saime tuututäie kuubikuteks lõigatud pekiga keeduvorsti, millele oli peale valatud juustune kaste või balsamiäädikas. Ja kui muidu on meil saiast saanud juba üsna villand, siis täna igatsesime selle suupiste kõrvale mingit leivalaadset toodet, kuid paraku oli söögiks AINULT vorst. Oli „huvitav“ maitseelamus ning vorstiisu mõneks ajaks läinud 😊.
Kui viibida mingis kohas nii kaua, nagu meie oleme viibinud, tekivad mõned „kodused“ rutiinid. Näiteks hommikusööki sööma minnes ei küsita enam, millist kohvi soovite, vaid teatakse juba, et Mariliis tahab capuccinot ja Liina joob teed. Juba teame, kuidas bussis pileteid soetada ning selleks on meil välja kujunenud omad rituaalid. Meil on oma „kodupood“, kust ostame tavaliselt õhtuks süüa, õpilased on püsikliendid ühes mitte kaugel olevas maailmakuulsas kiirtoidurestoranis. Ka see hakkab vaikselt rutiiniks muutuma, et eelistame otse sõidule ringiga sõitmist. Nii on juhtunud, et kahel päeval järjest oleme valinud oma marsruudiks vastupidise suuna ning saanud sõita n-ö kogu raha eest Modena risti ja rästi läbi.
Külastasime Bologna ajaloolist kesklinna ja saime osa toredast ringkäigust mööda linna vaatamisväärsusi. Sõna otseses mõttes oli tänase päeva tipuks (u 300 meetri kõrgusel) San Luca Madonna pühamu (basiilika kirik), mis on ehitatud 1765. aastal. Omaette elamuse pakkus teekond pühamu juurde. Mäkke sõitsime väikese punase „rongiga“.
Lisaks maitsesime Mortadellas Bologna piirkonnale iseloomulikku traditsioonilist toitu. Inglise keelde tõlgivad itaallased seda suupistet meatball'iks. Tegelikkuses saime tuututäie kuubikuteks lõigatud pekiga keeduvorsti, millele oli peale valatud juustune kaste või balsamiäädikas. Ja kui muidu on meil saiast saanud juba üsna villand, siis täna igatsesime selle suupiste kõrvale mingit leivalaadset toodet, kuid paraku oli söögiks AINULT vorst. Oli „huvitav“ maitseelamus ning vorstiisu mõneks ajaks läinud 😊.
Kui viibida mingis kohas nii kaua, nagu meie oleme viibinud, tekivad mõned „kodused“ rutiinid. Näiteks hommikusööki sööma minnes ei küsita enam, millist kohvi soovite, vaid teatakse juba, et Mariliis tahab capuccinot ja Liina joob teed. Juba teame, kuidas bussis pileteid soetada ning selleks on meil välja kujunenud omad rituaalid. Meil on oma „kodupood“, kust ostame tavaliselt õhtuks süüa, õpilased on püsikliendid ühes mitte kaugel olevas maailmakuulsas kiirtoidurestoranis. Ka see hakkab vaikselt rutiiniks muutuma, et eelistame otse sõidule ringiga sõitmist. Nii on juhtunud, et kahel päeval järjest oleme valinud oma marsruudiks vastupidise suuna ning saanud sõita n-ö kogu raha eest Modena risti ja rästi läbi.
1.-2. november
1. novembril tähistatakse Itaalias kõigi pühakute päev. See on riiklik püha ning on inimeste jaoks vaba päev. Natuke sarnaneb kombestiku poolest kõigi pühakute päev meie hingedepäevaga, sest sel päeval on kombeks käia kalmisul ning meenutada oma siit ilmast lahkunud lähedasi.
Kuna koolipäeva ei olnud, otsustasime meie sel päeval taaskord „maailma avastada“. Mis siis muud, kui asusime jälle rongiga teele, et külastada Pisat ning käia ka Vahemere ääres.
Pisasse jõudsime alles lõunaks, sest enne kulus peaaegu neli tundi rongisõitude ja ümberistumiste peale. Pisa linna külastamise põhiliseks eesmärgiks oligi meil Pisa torni juures käimine.
Pisa torn on tehtud marmorist ning selle ehitamist alustati juba 12. sajandil. Pehme aluspinna tõttu hakkas torn pea kohe vajuma. Vahepeal ehitamine seiskus kahel korral, nii et 8-korruseline torn sai lõplikult valmis alles 14. sajandi lõpul.
Kui torn vaadatud, sõitsime bussiga Vahemere äärde. Kuigi on sügis oli rannas siiski üllatavalt palju inimesi, kes tulid ilmselt vabal päeval mõnusat ilma nautima. Põhja-Euroopast tulnutena läksime muidugi kohe varvastega vett katsuma. Esimesel „katsumisel“ oli vesi ehmatavalt jahe, vaatamata sellele, et ilmad on ju kogu aeg olnud üsna soojad. Aga kaks vaprakest meist siiski ei lasknud end jahedast veest häirida ning tegid karastava supluse. Kuna sõitmist oli kokku pea 500 kilomeetrit, siis jõudsime hotelli alles uneajaks.
Täna aga oli meil õppekäik Ferrari muuseumi, sest kui oled Modenas, on just see muuseum n-ö kohustuslike külastuspaikade nimekirjas. Nimelt rajas Modenas sündinud võidusõitja ja ettevõtja Enzo Ferrari 20. sajandi algul Ferrari autotööstuse.
Kuna homme on meil Campogalliano koolis viimane päev, siis tänase õhtupoolikul tegime n-ö tagasivaate ning meenutasime meie vahvat reisi. Eredamatest hetkedest valmis tänuvideo, mida kavatseme homme meid vastu võtnud kooli meeskonnale esitada.
Kuidas see kõik täpselt läheb, sellest juba homme …
Kuna koolipäeva ei olnud, otsustasime meie sel päeval taaskord „maailma avastada“. Mis siis muud, kui asusime jälle rongiga teele, et külastada Pisat ning käia ka Vahemere ääres.
Pisasse jõudsime alles lõunaks, sest enne kulus peaaegu neli tundi rongisõitude ja ümberistumiste peale. Pisa linna külastamise põhiliseks eesmärgiks oligi meil Pisa torni juures käimine.
Pisa torn on tehtud marmorist ning selle ehitamist alustati juba 12. sajandil. Pehme aluspinna tõttu hakkas torn pea kohe vajuma. Vahepeal ehitamine seiskus kahel korral, nii et 8-korruseline torn sai lõplikult valmis alles 14. sajandi lõpul.
Kui torn vaadatud, sõitsime bussiga Vahemere äärde. Kuigi on sügis oli rannas siiski üllatavalt palju inimesi, kes tulid ilmselt vabal päeval mõnusat ilma nautima. Põhja-Euroopast tulnutena läksime muidugi kohe varvastega vett katsuma. Esimesel „katsumisel“ oli vesi ehmatavalt jahe, vaatamata sellele, et ilmad on ju kogu aeg olnud üsna soojad. Aga kaks vaprakest meist siiski ei lasknud end jahedast veest häirida ning tegid karastava supluse. Kuna sõitmist oli kokku pea 500 kilomeetrit, siis jõudsime hotelli alles uneajaks.
Täna aga oli meil õppekäik Ferrari muuseumi, sest kui oled Modenas, on just see muuseum n-ö kohustuslike külastuspaikade nimekirjas. Nimelt rajas Modenas sündinud võidusõitja ja ettevõtja Enzo Ferrari 20. sajandi algul Ferrari autotööstuse.
Kuna homme on meil Campogalliano koolis viimane päev, siis tänase õhtupoolikul tegime n-ö tagasivaate ning meenutasime meie vahvat reisi. Eredamatest hetkedest valmis tänuvideo, mida kavatseme homme meid vastu võtnud kooli meeskonnale esitada.
Kuidas see kõik täpselt läheb, sellest juba homme …
3. november
Täna oli meie viimane päev Campogalliano koolis. Tänasime direktor Davidit ja õpetajaid, kellega siin oldud aja jooksul kõige rohkem kokku puutusime. Meid jäi meenutama tänutäheks tehtud video ning meened Eestist. Senikaua, kuni meie jätsime õpetajatega hüvasti jätta, käisid õpilased veel viimase tiiru maja peal, et öelda head aega õpilastele.
Alustasime õpirännet foto tegemisega Campogalliano koolimaja ees, oma õpirände lõpetasime samuti fotoga.
Kaks nädalat hakkab läbi saama. Täna õhtul ootab ees kohvrite pakkimine. Homme hommikul ootab sõit Milanosse ja Bergamosse, et sealt siis laupäeva varajastel hommikutundidel Tallinna poole startida.
Mida me selle kahe nädala jooksul Põhja-Itaalias olles märkasime? Järgnevalt valik mõtteid, mis võtavad kokku meie peaaegu kahe nädala pikkuse Itaalia õpirände.
INIMESED
*Itaallased on avatud, sõbralikud, rõõmsameelsed.
*Itaallaste lemmikkeeleks on itaalia keel. Aga isegi, kui itaallane inglise keelt ei oska, ei ole see takistuseks - tullakse ikkagi juurde ning leitakse muu viis, kuidas end selgeks teha.
*Inimestel on aega, keegi ei kiirusta ega torma. Leitakse aega ka selleks, et juua tassike kohvi pärastlõunal, olgu siis sõbra või sõbrannaga, aga miks mitte ka üksi ajalehte lugedes.
*Siin olnud aja jooksul õnnestus meil kohata ainult ühte närvilist ja veidi kurja inimest. (Ja inimesi kohtasime me selle aja jooksul üsna palju!)
KOOL
* Viimase peal euroremont või tuttuus mööbel ei ole siin prioriteet. Küll aga on igas klassis tänapäevane kvaliteetne tehnika ning särasilmsed õpetajad. Vajadusel on ka abiõpetajaid.
* Õpe on võimalikult praktiline: palju näidismaterjali, õppesõite jms. Õpilasi pigem suunatakse ise tegema ning õpetaja roll on olla pigem juhendaja.
*Vahetundide ajal ollakse õues.
*Mobiiltelefonid ei ole koolis lubatud.
*Põhikooli rõhuasetus on pigem õpilase enda tugevuste tundmaõppimisel, mitte akadeemilistel teadmistel. Oluline on 14. eluaastaks jõuda selgusele, mis suunas edasi liikuda – kas valida üks gümnaasiumisuundadest (humanitaar-, loodus- või tehnikagümnaasium) või spetsialiseeruda mõnele elukutsele.
UUED KOGEMUSED
* Käisime erinevates (ka maailmakuulsates) paikades – Veneetsia, Bologna, Pisa.
* Tutvusime Itaalia toidukultuuriga. Selle aja jooksul maitsesime pastat erival kujul, pitsat, arancini’sid (hakklihaga täidetud riisipallid), gnocchi’sid Parma singiga, cannoli’sid, mortadellasid, tortellinisid. Võrratuks kogemuseks oli tagliatellede ise valmistamine.
*Hea ja odav kohv on Itaalias inimõiguseks. Kõigest 1.50 euro eest on võimalik saada aromaatset ja tõeliselt maitsvat kohvi.
*Lõuna-Eesti bussidele kirjutatud „Aigu om“ kehtib siin päriselt. See, et buss jääb hiljaks umbes 10 minutit on pigem reegel kui erand ning ei ärrita kedagi. Samas süsteem toimib – vähemasti meie saime kõik oma reisid tehtud.
* Meile meeldis Itaalia rongiliikluse süsteem – praktiliselt igasse suuremasse Itaalia linna on võimalik saada rongiga ning kogu oma reisi saab korraldada ja jälgida läbi interneti. Piletid on üsna soodsad ning rongid mugavad.
Alustasime õpirännet foto tegemisega Campogalliano koolimaja ees, oma õpirände lõpetasime samuti fotoga.
Kaks nädalat hakkab läbi saama. Täna õhtul ootab ees kohvrite pakkimine. Homme hommikul ootab sõit Milanosse ja Bergamosse, et sealt siis laupäeva varajastel hommikutundidel Tallinna poole startida.
Mida me selle kahe nädala jooksul Põhja-Itaalias olles märkasime? Järgnevalt valik mõtteid, mis võtavad kokku meie peaaegu kahe nädala pikkuse Itaalia õpirände.
INIMESED
*Itaallased on avatud, sõbralikud, rõõmsameelsed.
*Itaallaste lemmikkeeleks on itaalia keel. Aga isegi, kui itaallane inglise keelt ei oska, ei ole see takistuseks - tullakse ikkagi juurde ning leitakse muu viis, kuidas end selgeks teha.
*Inimestel on aega, keegi ei kiirusta ega torma. Leitakse aega ka selleks, et juua tassike kohvi pärastlõunal, olgu siis sõbra või sõbrannaga, aga miks mitte ka üksi ajalehte lugedes.
*Siin olnud aja jooksul õnnestus meil kohata ainult ühte närvilist ja veidi kurja inimest. (Ja inimesi kohtasime me selle aja jooksul üsna palju!)
KOOL
* Viimase peal euroremont või tuttuus mööbel ei ole siin prioriteet. Küll aga on igas klassis tänapäevane kvaliteetne tehnika ning särasilmsed õpetajad. Vajadusel on ka abiõpetajaid.
* Õpe on võimalikult praktiline: palju näidismaterjali, õppesõite jms. Õpilasi pigem suunatakse ise tegema ning õpetaja roll on olla pigem juhendaja.
*Vahetundide ajal ollakse õues.
*Mobiiltelefonid ei ole koolis lubatud.
*Põhikooli rõhuasetus on pigem õpilase enda tugevuste tundmaõppimisel, mitte akadeemilistel teadmistel. Oluline on 14. eluaastaks jõuda selgusele, mis suunas edasi liikuda – kas valida üks gümnaasiumisuundadest (humanitaar-, loodus- või tehnikagümnaasium) või spetsialiseeruda mõnele elukutsele.
UUED KOGEMUSED
* Käisime erinevates (ka maailmakuulsates) paikades – Veneetsia, Bologna, Pisa.
* Tutvusime Itaalia toidukultuuriga. Selle aja jooksul maitsesime pastat erival kujul, pitsat, arancini’sid (hakklihaga täidetud riisipallid), gnocchi’sid Parma singiga, cannoli’sid, mortadellasid, tortellinisid. Võrratuks kogemuseks oli tagliatellede ise valmistamine.
*Hea ja odav kohv on Itaalias inimõiguseks. Kõigest 1.50 euro eest on võimalik saada aromaatset ja tõeliselt maitsvat kohvi.
*Lõuna-Eesti bussidele kirjutatud „Aigu om“ kehtib siin päriselt. See, et buss jääb hiljaks umbes 10 minutit on pigem reegel kui erand ning ei ärrita kedagi. Samas süsteem toimib – vähemasti meie saime kõik oma reisid tehtud.
* Meile meeldis Itaalia rongiliikluse süsteem – praktiliselt igasse suuremasse Itaalia linna on võimalik saada rongiga ning kogu oma reisi saab korraldada ja jälgida läbi interneti. Piletid on üsna soodsad ning rongid mugavad.
