2. jaanuar - 1. koolituspäev
Olemegi õnnelikult jõudnud väikesele paradiisisaarele Curacaole. Siia jõudmine võttis meil aega umbes 24 tundi, kõige suurem katsumus oli pikk lennureis (10 tundi) Amsterdamist Curacaole. Kuna saar asub väga kaugel (Venezuelast 200 km kaugusel), siis on meil siin ajavahe Eestiga 6 tundi.
Curacao on Hollandi Antillide väikesaartest kõige rõõmsam – siinsed majad on väga värvilised ning paljudel seintel on kaunid seinamaalingud. Saar on väike – 444 ruutkilomeetrit (see on umbes pool Hiiumaast). Saarel elab 150 000 elanikku. Siin räägitakse nelja erinevat keelt: papamientu, hollandi, inglise ja hispaania keelt. Saarel on oma raha ning sellega majandamine vajab meil siin harjumist ja kõvasti arvutamist.
Esimene päev oli täis avastamist ja seiklusi. Nimelt pidime iseseisvalt oma tiimiga ilma interneti ja telefonita käima läbi Curacao tuntumaid kohti. Kõigepealt käisime ära põhjapoolses tipus, kus nägime Watamula Hole’i, mis on looduslikult tekkinud n-ö auk keset rannaala. Seda auku peetakse „Curacao kopsudeks“. Legendi järgi elavat seal hiiglane ja kui vesi purskub, hiiglane hingab.
Seejärel külastasime Shete Boka rahvusparki. Seal tegime tutvust ringi sibavate sisalikega ning imetlesime maalilisi vaateid ookeanile. Nägime krabisid, kuid kahjuks ei kohanud kilpkonni, keda me sinna vaatama läksime. Kuna rahvuspark oli üsna suur ja ilm oli kuum (u 28 kraadi sooja), siis paraku sai meie jaks otsa ning valge nahk tõmbus vaikselt punaseks. Niisiis otsustasime otsida jahutust ühest populaarsematest randadest Grote Knipis. See oli imekaunis rand, vaated olid nagu postkaardil. Oli täiesti uus kogemus rääkida tööalaseid jutte palmi all, taustaks helesinine laguun.
Õhtul koju jõudes tundsime ootusärevust, sest järgmisest päevast pidi algama tõsine kursuse päev. Kuna meie Erasmus+ projekti teema on „Õnnelik õpetaja – õnnelik õpilane“ ning kursuse teemaks on „Team building“, siis olime loovad ning meisterdasime käepärastest vahenditest oma visiooni, milline üks õnnelik õpetaja peab välja nägema:).
Curacao on Hollandi Antillide väikesaartest kõige rõõmsam – siinsed majad on väga värvilised ning paljudel seintel on kaunid seinamaalingud. Saar on väike – 444 ruutkilomeetrit (see on umbes pool Hiiumaast). Saarel elab 150 000 elanikku. Siin räägitakse nelja erinevat keelt: papamientu, hollandi, inglise ja hispaania keelt. Saarel on oma raha ning sellega majandamine vajab meil siin harjumist ja kõvasti arvutamist.
Esimene päev oli täis avastamist ja seiklusi. Nimelt pidime iseseisvalt oma tiimiga ilma interneti ja telefonita käima läbi Curacao tuntumaid kohti. Kõigepealt käisime ära põhjapoolses tipus, kus nägime Watamula Hole’i, mis on looduslikult tekkinud n-ö auk keset rannaala. Seda auku peetakse „Curacao kopsudeks“. Legendi järgi elavat seal hiiglane ja kui vesi purskub, hiiglane hingab.
Seejärel külastasime Shete Boka rahvusparki. Seal tegime tutvust ringi sibavate sisalikega ning imetlesime maalilisi vaateid ookeanile. Nägime krabisid, kuid kahjuks ei kohanud kilpkonni, keda me sinna vaatama läksime. Kuna rahvuspark oli üsna suur ja ilm oli kuum (u 28 kraadi sooja), siis paraku sai meie jaks otsa ning valge nahk tõmbus vaikselt punaseks. Niisiis otsustasime otsida jahutust ühest populaarsematest randadest Grote Knipis. See oli imekaunis rand, vaated olid nagu postkaardil. Oli täiesti uus kogemus rääkida tööalaseid jutte palmi all, taustaks helesinine laguun.
Õhtul koju jõudes tundsime ootusärevust, sest järgmisest päevast pidi algama tõsine kursuse päev. Kuna meie Erasmus+ projekti teema on „Õnnelik õpetaja – õnnelik õpilane“ ning kursuse teemaks on „Team building“, siis olime loovad ning meisterdasime käepärastest vahenditest oma visiooni, milline üks õnnelik õpetaja peab välja nägema:).
3. jaanuar - 2. koolituspäev
Meie koolipäev algas juba kell 8.00. Pärast põgusat tutvumist teiste kursusekaaslastega selgitati meile teoreetilisi alustõdesid meeskonnast ja selle toimimise mehhanismidest. Mõned täna kogutud tarkuseterad:
*Meeskonnas tuleks kaardistada iga liikme tugevused ning panna need eesmärgi elluviimiseks n-ö „tööle“. Põhimõtteliselt on iga meeskond nagu liikuv Google, tuleb lihtsalt teada, kelle poole pöörduda. Samuti tuleks kaardistada iga liikme nõrgemad küljed, et teised meeskonnaliikmed saaksid teda toetada.
*Õpetaja on tõeline influencer.
* Iga meeskond teeb läbi 4 arengufaasi – hea on see, kui meeskond teab, mis faasis ta parasjagu on ning mis murekohtadega silmitsi seisab.
Seejärel tulid praktilised ülesanded. Tuli SWOT analüüsina kaardistada oma kooli tugevused, nõrkused, võimalused ja ohud. See on materjal, millega tegeleme nüüd kogu nädal, sest eesmärk on see, et kui tuleme tagasi tööle, siis oskame tegeleda nõrkustega ning muuta võimalused tugevusteks. Õppisime sõnastama konkreetseid mõõdetavaid soove ja vajadusi, mis on väga vajalikud, et meeskonnas toimuvad protsessid oleksid kõigile ühiselt arusaadavad.
Pärast „tunde“ läksime ikkagi otsima kilpkonni, sest eelmisel päeval meil neid ju kohata ei õnnestunud. Täna aga ujusime nendega koos, snorgeldamismask peas. See oli igas mõttes tõeline meeskondlik tegevus, sest sõna otseses mõttes hoidsime üksteisest kinni, kiljusime kõik koos ning julgustasime üksteist. Täiesti juhuslikult nägime ka teist väga eksootilist püsiasukat – iguaani! Eve on nüüd rõõmus! Egele valmistasid rõõmu rannas siblivad kuked, sest eelmisel päeval kohtas ta teises rannas sigu. Homse suhtes on ta lootusrikas, sest äkki on homme rannas kohtuda näiteks lambaga.
*Meeskonnas tuleks kaardistada iga liikme tugevused ning panna need eesmärgi elluviimiseks n-ö „tööle“. Põhimõtteliselt on iga meeskond nagu liikuv Google, tuleb lihtsalt teada, kelle poole pöörduda. Samuti tuleks kaardistada iga liikme nõrgemad küljed, et teised meeskonnaliikmed saaksid teda toetada.
*Õpetaja on tõeline influencer.
* Iga meeskond teeb läbi 4 arengufaasi – hea on see, kui meeskond teab, mis faasis ta parasjagu on ning mis murekohtadega silmitsi seisab.
Seejärel tulid praktilised ülesanded. Tuli SWOT analüüsina kaardistada oma kooli tugevused, nõrkused, võimalused ja ohud. See on materjal, millega tegeleme nüüd kogu nädal, sest eesmärk on see, et kui tuleme tagasi tööle, siis oskame tegeleda nõrkustega ning muuta võimalused tugevusteks. Õppisime sõnastama konkreetseid mõõdetavaid soove ja vajadusi, mis on väga vajalikud, et meeskonnas toimuvad protsessid oleksid kõigile ühiselt arusaadavad.
Pärast „tunde“ läksime ikkagi otsima kilpkonni, sest eelmisel päeval meil neid ju kohata ei õnnestunud. Täna aga ujusime nendega koos, snorgeldamismask peas. See oli igas mõttes tõeline meeskondlik tegevus, sest sõna otseses mõttes hoidsime üksteisest kinni, kiljusime kõik koos ning julgustasime üksteist. Täiesti juhuslikult nägime ka teist väga eksootilist püsiasukat – iguaani! Eve on nüüd rõõmus! Egele valmistasid rõõmu rannas siblivad kuked, sest eelmisel päeval kohtas ta teises rannas sigu. Homse suhtes on ta lootusrikas, sest äkki on homme rannas kohtuda näiteks lambaga.
4. jaanuar - 3. koolituspäev
Meie koolituspäev algas jäämurdmise mängudega. Tutvusime "uudse" maailmakaardi mänguga, mida kindlasti mängime läbi ka oma kolleegidega!
Edasi tutvustasid kursusele tulnud inimesed oma koole. Kokku on meid kursusel kolmest koolist. Üks on traditsiooniline Saksamaa gümnaasium, teine on aga uuenduslik kool, kus alates 2. klassist ei kasutata ei raamatuid, vihikuid ega kirjutusvahendeid. Tegu on suurte koolidega, kus õpilasi 600-1000. Seega oli ka teistel põnev kuulata meie väikese kooli kohta.
Seejärel jätkasime kursuse teoreetilise poolega. Meile tutvustati meeskonna loomise 7C mudelit ja meeskonna loomise tüüpe.
Seejärel anti meile kodutöö, mis on üsna mahukas ning seetõttu tuleb ka õhtustel tundidel tegeleda õppimisega, mis samuti toetab igati ühtseks meeskonnaks kujunemist.
Pärastlõunal käisime aga tutvumas ühe kohaliku populaarse Mambo rannaga. Vaated olid taaskord imelised! Tänase seisuga on see rand meie lemmik, aga oleme aru saanud, et iga päev avastad midagi uut ja imeliselt kaunist. PS! Lammast paraku ei näinud.
Natuke meie elamisest siin ka. Ööbime rahulikus piirkonnas ning meil on apartement 3 magamistoaga. Samuti on olemas kööginurk. Ja kuna täna oli juba natuke koduigatsus, siis keetsime mune. Maitsesid samamoodi nagu Eestis õnnelikult kasvanud kana munad. Küüslauku sööme juba mitmendat päeva, sest viirused hiilivad siin üsna aktiivselt ümber meie ning me ei taha haigeks jääda!
Edasi tutvustasid kursusele tulnud inimesed oma koole. Kokku on meid kursusel kolmest koolist. Üks on traditsiooniline Saksamaa gümnaasium, teine on aga uuenduslik kool, kus alates 2. klassist ei kasutata ei raamatuid, vihikuid ega kirjutusvahendeid. Tegu on suurte koolidega, kus õpilasi 600-1000. Seega oli ka teistel põnev kuulata meie väikese kooli kohta.
Seejärel jätkasime kursuse teoreetilise poolega. Meile tutvustati meeskonna loomise 7C mudelit ja meeskonna loomise tüüpe.
Seejärel anti meile kodutöö, mis on üsna mahukas ning seetõttu tuleb ka õhtustel tundidel tegeleda õppimisega, mis samuti toetab igati ühtseks meeskonnaks kujunemist.
Pärastlõunal käisime aga tutvumas ühe kohaliku populaarse Mambo rannaga. Vaated olid taaskord imelised! Tänase seisuga on see rand meie lemmik, aga oleme aru saanud, et iga päev avastad midagi uut ja imeliselt kaunist. PS! Lammast paraku ei näinud.
Natuke meie elamisest siin ka. Ööbime rahulikus piirkonnas ning meil on apartement 3 magamistoaga. Samuti on olemas kööginurk. Ja kuna täna oli juba natuke koduigatsus, siis keetsime mune. Maitsesid samamoodi nagu Eestis õnnelikult kasvanud kana munad. Küüslauku sööme juba mitmendat päeva, sest viirused hiilivad siin üsna aktiivselt ümber meie ning me ei taha haigeks jääda!
5. jaanuar - 4. koolituspäev
Kursusepäeva alustasime väikese rühmatööga – analüüsisime, mida team building meie jaoks tähendas ja mida tähendab nüüd. Seejärel järgnes teooria– koolitaja Vanessa rääkis, mis tingimustel meeskond toimib ja millistes olukordades mitte. Koolitaja elavdas teooriat erinevate näidetega oma (töö)elust.
Järgnesid praktilised tegevused. Eelmisel päeval anti kodutööks mõelda kursusekaaslaste kohta vähemalt kaks komplimenti. Täna saime neid jagada. Komplimentide tegemine ja vastuvõtmine on emotsionaalselt üsna raske ülesanne, nii et tuleb seda edaspidi ka kindlasti rohkem teha! Komplimentide kvaliteeti tõstis see, et inimesed olid päriselt mõelnud, mida öelda. Eriti hämmastav oli kuulda, kui siiralt ja põhjalikult oskasid meie jaoks veel võõrad kursusekaaslased meid kirjeldada.
Seejärel olid õppevideod. Saime soovituse, et kasutada võiks ka videoid, kus ei ole sõnu ning siis on rohkem võimalusi tõlgendusteks ning aruteluks. Õppevideote põhjal tegime jutumängu täringutega.
Ühe meeskonnamängu viisime ka ise läbi, nii et ühel hetkel leidsime end „vanaema lõngakeras“ 😊.
Elevust tekitas võistluslik tiimitöö, kus tuli legoklotsidest teha tiimi ühendavad n-ö käerauad.
Igale mängule kaasnes ka analüüs ning arutasime, kuidas see soodustab meeskonna koostöö arendamist.
Pärast kursust käisime kohalikus orjamuuseumis. Nimelt on Curacao saarel olnud üks suurimaid orjaturge. Curacao nimi tähendabki "paranemise saart", sest siin kasvab palju aaloed ning haiged orjad jäeti saarele paranemiseks. Kes ei paranenud ning surid, need jäidki paraku siia saarele. Muuseumi külastus andis meile üsna hea, aga masendava pildi orjakaubandusest. Nii lood kui pildid olid üsna õõvastavad ja rusuvad.
Lõunat sõime täna väga erilises kohas. Nimelt on meil koolituskoha lähedal söögikoht Carribean Lionfish. Selgus, et kõik toidud on seal tehtud ühest erilisest mürgikalast – lõvikalast. Kuna kahtlesime alguses, kas julgeme midagi nii eksootilist süüa, siis anti kala maitsta. Ning isegi Piret, kes muidu kala ei söö, kiitis roa heaks. Tellisime road ning olime väga rahul!
Kuna päev oli pikk, siis jõudsime randa alles õhtul. Aga ka see oli taaskord lummav ja ainukordne vaatepilt. Päike oli just-just loojunud ning taevas säras täiskuu. Palmide vahel põlesid tulukesed.
Nüüd kogumegi jõudu, et asuda kodutöö kallale. Ehk siis peame homseks koostama meeskondliku mängu, mida saame hiljem ka oma õpetajatega läbi mängida.
Järgnesid praktilised tegevused. Eelmisel päeval anti kodutööks mõelda kursusekaaslaste kohta vähemalt kaks komplimenti. Täna saime neid jagada. Komplimentide tegemine ja vastuvõtmine on emotsionaalselt üsna raske ülesanne, nii et tuleb seda edaspidi ka kindlasti rohkem teha! Komplimentide kvaliteeti tõstis see, et inimesed olid päriselt mõelnud, mida öelda. Eriti hämmastav oli kuulda, kui siiralt ja põhjalikult oskasid meie jaoks veel võõrad kursusekaaslased meid kirjeldada.
Seejärel olid õppevideod. Saime soovituse, et kasutada võiks ka videoid, kus ei ole sõnu ning siis on rohkem võimalusi tõlgendusteks ning aruteluks. Õppevideote põhjal tegime jutumängu täringutega.
Ühe meeskonnamängu viisime ka ise läbi, nii et ühel hetkel leidsime end „vanaema lõngakeras“ 😊.
Elevust tekitas võistluslik tiimitöö, kus tuli legoklotsidest teha tiimi ühendavad n-ö käerauad.
Igale mängule kaasnes ka analüüs ning arutasime, kuidas see soodustab meeskonna koostöö arendamist.
Pärast kursust käisime kohalikus orjamuuseumis. Nimelt on Curacao saarel olnud üks suurimaid orjaturge. Curacao nimi tähendabki "paranemise saart", sest siin kasvab palju aaloed ning haiged orjad jäeti saarele paranemiseks. Kes ei paranenud ning surid, need jäidki paraku siia saarele. Muuseumi külastus andis meile üsna hea, aga masendava pildi orjakaubandusest. Nii lood kui pildid olid üsna õõvastavad ja rusuvad.
Lõunat sõime täna väga erilises kohas. Nimelt on meil koolituskoha lähedal söögikoht Carribean Lionfish. Selgus, et kõik toidud on seal tehtud ühest erilisest mürgikalast – lõvikalast. Kuna kahtlesime alguses, kas julgeme midagi nii eksootilist süüa, siis anti kala maitsta. Ning isegi Piret, kes muidu kala ei söö, kiitis roa heaks. Tellisime road ning olime väga rahul!
Kuna päev oli pikk, siis jõudsime randa alles õhtul. Aga ka see oli taaskord lummav ja ainukordne vaatepilt. Päike oli just-just loojunud ning taevas säras täiskuu. Palmide vahel põlesid tulukesed.
Nüüd kogumegi jõudu, et asuda kodutöö kallale. Ehk siis peame homseks koostama meeskondliku mängu, mida saame hiljem ka oma õpetajatega läbi mängida.
6. jaanuar - 5. koolituspäev
Kursuse esimeses pooles rääkis koolitaja Vanessa negatiivse tagasiside andmise põhitõdedest ning suhtlemisest üldiselt. Seejärel mängisime „Kosmonaudi mängu“, mille eesmärgiks oli tiimiga kokku panna n-ö „kohver“, mida peaks kosmosesse kaasa võtma. Lugu läks aga edasi ning ülesanded muutusid keerulisemaks.
Päeva jooksul saime näpunäiteid meeskonnatöö arendamise kohta nii nooremate kui vanemate õpilaste puhul. Rääkisime rühmatöö olulisusest klassiruumis – näiteks on oluline, et klassikaaslased tunneksid üksteist ja teeksid omavahel koostööd, sest see vähendab kiusamist. Raskem on kiusata seda, kellega sul on olnud isiklik kontakt ning keda sa tunned.
Päeva teises pooles tutvustasime üksteisele kodutööna valminud „Mission impossible“ mänge. Meie lumepallid tekitasid parasjagu elevust. Aga saime ka häid ideid teistelt.
Lõpetuseks vaatasime üle oma n-ö seina, millega olema nädal aega tegelenud ning kus on kirjas meie meeskonna tugevused/nõrkused/ootused/ohud. Panime kirja mõned mõtted, mida saab meie koolis edaspidi rakendada.
Pärast koolitust tutvusime kohaliku likööribrändi tootmisega. Käisime tehases ning vaatasime, kuidas täpselt valmib maailmakuulus Curacao liköör.
Päeva jooksul saime näpunäiteid meeskonnatöö arendamise kohta nii nooremate kui vanemate õpilaste puhul. Rääkisime rühmatöö olulisusest klassiruumis – näiteks on oluline, et klassikaaslased tunneksid üksteist ja teeksid omavahel koostööd, sest see vähendab kiusamist. Raskem on kiusata seda, kellega sul on olnud isiklik kontakt ning keda sa tunned.
Päeva teises pooles tutvustasime üksteisele kodutööna valminud „Mission impossible“ mänge. Meie lumepallid tekitasid parasjagu elevust. Aga saime ka häid ideid teistelt.
Lõpetuseks vaatasime üle oma n-ö seina, millega olema nädal aega tegelenud ning kus on kirjas meie meeskonna tugevused/nõrkused/ootused/ohud. Panime kirja mõned mõtted, mida saab meie koolis edaspidi rakendada.
Pärast koolitust tutvusime kohaliku likööribrändi tootmisega. Käisime tehases ning vaatasime, kuidas täpselt valmib maailmakuulus Curacao liköör.
7. jaanuar - 6. koolituspäev
Meie viimase koolituspäeva esimene pool möödus Curacao Sea Aquarium. Seal tutvusime lähemalt haide ning delfiinidega. Nägime ka uuesti flamingosid ning seekord väga lähedalt. Põnev oli vaadata, milliseid trikke oli õpetatud delfiinidele, kes on küll kalad, aga siiski väga nutikad ja koostööaltid. Nägime ka uuesti flamingosid ning seekord väga lähedalt.
Seejärel saime koolitaja Vanessa käest tunnistuse koolituse lõpetamise puhul.
Pärast läksime uudistama järjekordset randa, mis oli ühtlasi meie selle reisi viimane. See rand oli põnev, sest lisaks inimestele oli rannas palju iguaane, kes tundsid end väga koduselt ja siblisid toolide vahel ringi.
Meie vahva koolitusreis hakkabki läbi saama. Nüüd on jäänud veel kohvrid pakkida ja siis minna pikale-pikale lennureisile.
Seejärel saime koolitaja Vanessa käest tunnistuse koolituse lõpetamise puhul.
Pärast läksime uudistama järjekordset randa, mis oli ühtlasi meie selle reisi viimane. See rand oli põnev, sest lisaks inimestele oli rannas palju iguaane, kes tundsid end väga koduselt ja siblisid toolide vahel ringi.
Meie vahva koolitusreis hakkabki läbi saama. Nüüd on jäänud veel kohvrid pakkida ja siis minna pikale-pikale lennureisile.
