26. aprill

Oleme jõudnud läbi erinevate seikluste Erasmus+ õpirände ja töövarjutamise sihtkohta, milleks on Horvaatia, Tisno.
Eilne päev kulges suuresti reisimise tähe all.
Täna külastasime ühte Murteri piirkonna kooli, kus õpib 220 õpilast. Kool paistis väljast suurem kui seest. Piret varjutas koolijuhti Ivanat ja mõlemad juhid jõudsid järeldusele, et tegelikult on meil samad mured ja rõõmud, vahet ei ole kas oled direktor Eestis või Horvaatias. Tutvusime kooliruumide ja koolis pakutavate võimalustega. Huvitav fakt meie jaoks oli see, et kool ei paku lastele lõunat. Kella 10. paiku pakutakse lastele suurt saiakest, mille valmistab kohalik pagarikoda. Saime kinnitust, et meie koolilõuna, sellisel kujul nagu ta Eestis on, on maailmas pigem haruldane.
Samal ajal varjutas Janelin itaalia keele õpetaja tööd. Uudne fakt oli see, et Horvaatias on kohustuslik õppida ainult ühte võõrkeelt ning kõige populaarsem valik selles koolis on itaalia keel.
Selles koolis lõppevad tunnid hiljemalt kell 14. Saime töövarjutamist tehes teada, et just eile oli tuli otsus, et kool läheb üle kogupäevakooli süsteemile. Kuidas see kõik välja nägema hakkab, ei teadnud nad veel isegi. Kuid kogupäevakoolis hakkab koolipäev kestma kella 17 ni.
Peale koolipäeva seadsime sammud Šibenikusse, mis on suurim lähim linn meie ööbimiskohale. Seal külastasime St Michaeli kindlust ja St Jamesi katedraali, mis kuulub UNESCOsse. Seejärel väisasime Dalmare kaubanduskeskust, kus oli ootamatult palju meie jaoks tuttavaid poode.
Loodus ja vaated on siin väga ilusad, igal pool on mäed ja imeliselt ilus helesinine vesi.
27.04.2023
Päev algas Vjekoslava Kaleba põhikooli külastusega. Tänane päev oli erilisem, sest me pakkusime koolis Eesti maitseid. Panime lauale musta leida koos pasteedi, sealiha, merevaigu ja suitsuvorstiga. Keerasime kokku ka singirulle, mis osaliselt olid valmistatud Horvaatia kraamist. Näiteks kasutasime Horvaatia majoneesi, mis on meie jaoks tunduvalt magusama maitsega. Magusast oli meil laual kama- ja neljaviljapallid koos jogurtiga, kaeraküpsist, Kalevi komme ning šokolaad, mida käis Janelinilt veel hiljemgi üks algklassi poiss juurde küsimas. Päev jätkus tundide vaatlusega ning lapsed tegid 8. ndale klassile esitlust Eesti ja meie kooli kohta. Lapsed jätsid endast ilmselt hea mulje, sest peale esitlust tuli neil enda snapchati kasutajad lausa tahvlile kirjutada. Huvitav fakt tänases päevas on kindlasti see, et Horvaatia hindamissüsteemis on hinne 2 positiivne hinne.
Piret ja Janelin varjutasid täna peamiselt sotsiaalpedagoogi. Inimesed olid ülimalt soojad ja avatud suhtlejad, tundsime ennast selles majas väga oodatuna. Kohtusime ka selle maja kahe aukodanikuga kelleks on kassid. Neile on ehitatud oma maja kooli peaukse kõrvale ja hetkel oli üks kass paranemas operatsioonist. Oma paranemisprotsessi sai ta rahulikult pidada direktori kabinetis uhkes, pehmes ja kollases tugitoolis. Kui rääkida füüsilisest keskkonnast, siis on tegu ühekorruselise majaga kuhu mahutati 150 õpilast lahedalt ära, mis oli meie jaoks imetlusväärne. Nägime, et väiksel koolil on igal pool raske, kuid olemasolevatest vahendid kasutatakse kõik väga hästi ära.
Eile oli meil üsna pikk ja tegus päev, siis otsustasime täna natukene rahulikumalt võtta ja veeta aega meie korteris basseini ääres ja kohalikus piirkonnas jalutades.
Mõnusat vaheaega teile sinna meist kaugele Eestisse 😊
28.04.2023
Reedel külastasime Murteri kooli ja reedene päev oli üks tõeline koolipäev. Lapsed veetsid aega tundides õppides matemaatikat, robootikat, ajalugu, osalesid kehalises ja tegid käelist tegevust kunsti tunnis. Meie varjutasime erinevaid õpetajaid ja vestlesime koolipersonaliga Horvaatia koolisüsteemi teemadel. Saime teada, et Horvaatia õpetaja töönädal on 40 tundi, mitte nagu Eestis 35 tundi ning puhkus on neil ka palju lühem kui meie õpetajatel, kõigest 35 päeva.
Vahetundides kohtumise põgusalt meie õpilastega, kes rõõmsalt jooksid järgmisse tundi koos uute tuttavatega. Iga tunniga muutus seltskond meie õpilaste ümber järjest suuremaks. Tundsime end uhkena, kui nägime kui hästi meie õpilased iseseisvalt hakkama saavad. Saades rohkem tuttavaks 8. klassi õpilastega, hakkasid Tilsikad ise otsima võimalusi, kuidas selle klassiga ühte tundi saada. Milline ettevõtlikkus!
Peale kooli oli kõigil suur pitsaisu ja suundusime kodukohta Tisnosse. Suur oli meie üllatus (ja ka pettumus), kui selgus tõsiasi, et pitsat saab alles alates kella 17-st…ja nii igal pool. Suundusime koju grillvõileibu tegema, et suurem nälg kustutada. Teadsime, et ees on ootamas õhtusöök Karloga, kes on meie kohalik koordinaator.
Lõunamaalastale kohaselt oli meie kohtumisajaks ja – paigaks: „Noh saame kokku umbes kell 19 ja umbes seal silla juures…“, mis meile kui eestlastele on pigem võõras suhtumine. Meie olime kohal 10 minutit varem ja saime neid pool tundi oodata. Kuid asi oli seda väärt, sest saime lõpuks oma kauaoodatud pitsat sööma minna.
Õhtu kulges väga õdusas meeleolus ja saime vähem ametlikus õhkkonnas arutada teemasid, mis meid ühendavad.
Jõudsime koju pimedas ja saime taaskord tõdeda, et lapsed on meil ikka väga tublid, sest nemad kirjutasid oma blogi ikka õhtul ära, kui meie seda õhtul enam teha ei jõudnud 😊.
29.04.2023
Laupäev oli teistmoodi koolipäev – olime oodatud Earth Day ehk Maa päeva raames korraldatud 15 kilomeetrisele matkale. Kui lapsed olid matkamas, siis oli meil oma matk. Nimelt läksime suuremat poodi otsima, kust osta vajalikke asju Lizette sünnipäeva tähistamiseks. Laupäeval ei sõitnud ükski buss ega isegi mitte takso, seega tatsasime vapralt, mööda tundmatuid teid, poeni.
Meil läks õnneks ja saime vajaliku kraami, et teha eestipärast makaronisalatit. Muidugi ei unustanud me sünnipäevatorti küünaldega ja vahvat kingitust. Oleme tegutsenud salaja ja ootame juba pühapäeva hommikut, et kõik üheskoos tüdrukute tuppa sünnipäevalaulu laulma minna. Lisaks meie üllatusele, üllatas meid ka ööbimiskoha omanik, kes Janelini ukse taha kutsus ja Lizette sünnipäevaks kooke-õhupalle ja muud magusat nänni tõi. Süda läks härdaks, kui soojad ja toredad võivad olla võõrad inimesed. Lausa kananahk tuli ihule!
Lisaks nendele toimetustele valmistasime laupäeva õhtul kodus praekartulit kurgi-tomati kooresalatiga ja mängisime lauamänge, kust kõrval ei puudunud väike snäkilaud. Õhtu möödus äärmiselt meeleolukalt ja tunne oli kodune.
30. aprill
Hommik algas meil muidugi lõbusalt, sest nagu kokkulepitud, laulsime koos Lizettele sünnipäevalaulu. Seejärel oli pidulik hommikusöök koos IMEMAITSVA makaronisalatiga ja juba võttiski Karlo meid bussi peale, mis kusjuures oli talle vallalt täiesti tasuta meie sõidutamiseks laenutatud. Sihiks võtsime Nature Park Vrana ehk looduspargi, mis oli eriline enda võimaste vaadete poolest. Nägime nii kivikõrbe, Vrana järve ja mitmeid erinevaid linnuliike. See piirkond on tuntud ornitoloogidele, sest see on eriline veeala, kus pesitseb sadu erinevaid liike ja just seal korraldatakse neile laagreid.
Peale looduslike vaateid, suundusime edasi Zadari poole, mis on umbes Tartu-suurune linn. Seal jagunes punt kaheks – mõni liikus restorani mereande nautima ja teised läksid tuttavaid maitseid otsima McDonaldsisse. Kui söödud, siis saime taaskord kokku ja uudistasime vanalinna ja suveniire ning rannaäärset ala. Rannaäärne ala oli lausa maagiline – kuulasime imelist muusikat, mis tuli mereorelist. See on kuulus arhitektuurne muusikaline eksperiment, kus maa alla on ehitatud torud, mis toovad maa peal esile lainetest tingitud helid. See on pidevas muutuses ja seepärast unikaalne. Lisaks olid sellel alal päikesepaneelid, millest kogutud energiast sai õhtul vaadelda tuleshowd. Olime väga õigel ajal õiges kohas, sest meil õnnestus näha vabas looduses suplevaid delfiine.
Õhtu lõpetasime üsna hilja ja rampväsinult kogetud emotsioonidest ja läbitud kilomeetritest. Uskumatu, see nädal ongi läbi ja kõigest 5 päeva veel.
- Mai
Samas piirkonnas toimus ka kohalike ettevõtjate laat. Nii mõnigi meist sai kodustele kraami just sealt. Käisime läbi ka Skradinski vanalinna, kus asetseb Serbia kirik ja Karlo teadis rääkida põneva fakti, et sõjaajal pommitasid serblased kogemata iseenda kirikut.
Peale põnevat päeva sõitsime taas koju ja võtsime plaaniks grilliõhtu. Kui muud hinnad on siin võrreldavad Eesti hindadega, siis lihakraam nagu grillvorstid ja šašlõkk on üsna kallid, näiteks maksis 2 vorstikest ca. 3 eurot. Ostsime juurde ka värsket salatikraami ja suundumegi nüüd basseini äärde grillima.
Päikest ja sooja teile sinna jahedasse Eestisse (meil oli täna üks hetk lausa 24 kraadi)! 😊
02.05.2023
Kuidas teie tunneksite ennast, kui kõik teie hinded tehakse avalikuks terve klassi ees? Ennekuulmatu? Aga just nii tehakse hindeid teatavaks Horvaatias. Selgituseks öeldi meile seda, et kõik peab olema läbipaistev, et ei oleks ebaõiglast hindamist. Sisuliselt tähendab see seda, et õpetajaid ei usaldata.
Lisaks on Horvaatias üldine „vaikiv kokkuleppe“, et kõik õpilased lastakse koolis nii öelda läbi. Õpilasi istuma ei jäeta.
Peale koolipäeva tegime pausi, valmistasime kodus süüa ja puhkasime. Õhtul oodati meid Jezera külasse kohalikku kultuurimajja, kus meile õpetati rahvatantsu ja räägiti Jezera küla ajaloost, mis oli väga põnev. Meie jaoks oli kohale tulnud päris suur kamp kohalikke õpilasi. Tantsimine oli päriselt väga lahe ning ka ajaloost oli põnev kuulda.
Pireti jaoks oli väga põnev see, et ta sai tõlkida meile kohaliku giidi juttu, kes rääkis ainult saksa keeles. Nende rahvatantsugrupp käib paar korda aastas rahvusvahelistel võistlustel, kust nad iga kord mõne auhinna kaasa võtavad. Nad on enda tantsijate üle väga uhked.
Peale neid kohtumisi jalutasime natukene Jezera külas mere ääres ja nagu ikka on kõik vaated siin nii ilusad, et kahju on nendest kohtadest lahkuda.
3.05.2023
Kolmapäev.. Juba eelviimane päev.. Küll aeg ikka lendab. Täna algas meie koolipäev kell 10.00.
Õpilased osalesid tundides ja meie saime taaskord vestelda, põhjalikult ja ausalt, direktor Ivanaga. Rääkisime Horvaatia haridusministeeriumi koolisüsteemi reformimise mõtetest. Laual olla plaan, et õpetajate tööpäev muutub fikseerituks kella 8.00st kuni 17.00ni. Esialgu plaanitakse sellisesse muutusesse kaasata 50 pilootkooli. Ivana tõi juba välja, et koolid ei ole valmis selliseks muudatuseks ja üle riigi on kosta väga palju pahameelt selle vastu. Ministeeriumi üks argument sellise muudatuse tegemiseks oli, et siis ei saa keegi öelda, et õpetajad ei tee tööd. Mis on nii meie, kui ka Horvaatia õpetajate arvates naeruväärne argument. Lisaks rääkis Ivana tugispetsialistide leidmise raskustest ja mured on sarnased nagu meil - palk on väike ja spetsialistid ei tule kooli tööle. Horvaatias on olukord ehk isegi kurvem kui meil, sest neil on logopeedide põud lausa nii suur, et selles piirkonnas on 100 000 elaniku kohta ainult 2 logopeedi. Tugispetsialistide kooli tööle saamine on direktorile palju aega ja tööd nõudev protsess. Näiteks psühholoogi palkamiseks pidi ta koostama palju kirju ja tegema telefonikõnesid koolipidajale ning pidevalt tõestama, miks antud ametikohta ikka tarvis on.
Õpilased on koolis aktiivsed suhtlejad ja tegutsejad, aga samas õpetajaid respekteerivad. Teatakse, et õigustega kaasnevad ka kohustused!
Peale koolipäeva jalutasime Murterisse, jalutasime seal niisama ringi ning sõime seal lõunat. Hiljem olime oodatud Betinasse muuseumit külastama. Muuseum oli pühendatud kohalikele laevameistritele ning eksponaatideks olid laevade ehitamiseks mõeldud tööriistad ja muud vahendid. Peale muuseumit liikusime tagasi meie Horvaatia koju ja tegime puhkepausi. Õhtuks andsime lastele ülesandeks endale ise tegevust leida ning õhtusöök organiseerida. Lapsed tulid ülesandega väga edukalt toime, mingil hetkel tundsime kõrvalkorterist pannkoogilõhna 😊. Tõdesime jälle, et meil on väga tublid ja hakkajad lapsed 😊
04.05.2023
Neljapäev oli meie viimane päev Tisno koolis. Natukene nukker meeleolu oli kõigil. Susanna, kes oli saanud väga palju tutvuseid, oli lausa pisarates. Andsime ka ise Karlole viimased kallistused ja väikese paki, mille olime Eestist kaasa toonud. Peale kooli käisime Šibenikus, kus liikusime vanalinnas ringi, tegime viimaseid suveniiri oste, jalutasime mere ääres ning vaatasime imelist päikeseloojangut…ikka ja jälle tõdeme, et on ikka ilus maa see Horvaatia.
Esimestel päevadel koolis tundsime kohati natukene imelikke pilke meie suunas. Me kohe ei taibanud milles asi on. Viimasel päeval märkasime kooli uksel silti, mis näitas, et lühikeste riietega koolis käia ei tohi. Meile on siine ilm pigem kuum, seega olime meie koolis suvekleitide ja lühikeste pükste/seelikutega. Meie koordinaator Karlo ütles, et kohalikud hakkavad lühikesi riideid kandma alles kuu pärast, kui on ligi 30 kraadi sooja. Ka ise märkasime tänavapildis inimesi, kes olid paksude talvejopedega, samal ajal kui meie olime lühikeste riietega ja omavahel rääkisime, et kui kuum meil ikka on.
Linnast jõudsime tagasi üsna hilja, oligi aeg asju pakkida ja magama sättida. Täna plaanime minna Mutreri kooli ja öelda aitäh ja head aega. Peale kooli liigume Spliti, lennuki peale.
See reis on olnud meile kõigile vägagi silmaringi avardav. Oleme kõik üksteist paremini tundma õppinud ja ilmselt ka rohkem mõistma. Me oleme saanud erinevaid tutvusi, näinud erinevaid paikasid ning maitsnud erinevaid maitseid. Väga armas tunne on, et kõik ootavad meid tagasi ja meie korteri omanik kinkis meile väikese kingi ja soovis, et me kindlasti annaksime talle teada kui oleme koju jõudnud. Inimesed on siin väga avatud ja super armsad. Suviseks puhkuseks soovitame seda piirkonda kindlasti. Ja kui keegi siia tulemas on, siis soovitame kindlasti Villa Mirta majutust 😊